Ma olen täiesti veendunud, et kõik leiavad seeni - metsast muidugi, kevadseeni. Välja arvatud mina - on kõikvõimalikud tarkades allikates kirjeldatud kasvukohad, mida pole, on kevadseened. Sellest tulenevalt on loomulik, et Keskturust möödudes otsustasin läbi põigata ja paarsada grammi seeni osta - mõtte mõlkus tegelikult seene-nõgese risoto. Mida polnud, olid kevadseened - ometi tean kindlast allikast, et neid juba müüakse turul. Ma kahtlustan kellegi kurja silma.
Aga ma ostsin turult karulauku. Karulauk on minu jaoks uus
avastus, ma tõesti ei mäleta, et oleksin kunagi varem seda toiduks kasutanud. Alguse tegin nädalajagu tagasi, kui Nõmme turult kimbu karulauku ostsin ja selle koos kurkide, soola ja hapukoorega salatiks segasin. Maitses imehea. Seekord segasin lisaks eelnimetatule juurde ka paar redist ja sõin õhtul koos viilu toscana sepikuga. Maitses veel parem.
Aga risoto - koju sõidu ajal ei saanud ma kuidagi risotomõttest lahti ja olin mõnevõrra pettunud. Ja siis meenus mulle midagi karulaugurisotost - pärit siit.
Karulaugurisoto
lusikatäis võid
1 sibul
180 g risotoriisi (minul seekord Arborio)
neljandik pokaali kuiva valget veini
500 ml köögiviljapuljongit
50 g parmesani juustu
peotäis karulaugu lehti
lusikatäis karulaugupestot
Kõigepealt hakkisin sibula ja hautasin võis, seejärel lisasin riisi ja segasin nii, et riis oli kenasti võiga koos. Valasin juurde veini ja kuumutasin kuni vein aurustus. Edasi lisasin vähehaaval puljongi - ikka nii, et uus ports siis, kui eelmine oli kenasti riisisse imbunud. Kui riis oli pehme, ent siiski hambaga tuntav lisasin riivitud parmesani ja hakitud karulaugu ning segasin hästi läbi. Pesto mul esialgu plaanis polnud, aga mu risoto nägi kuidagi liiga igavalt valge välja - heleroheline on märks kenam :) Ja kuna pesto oli kah äsja valminud, läks see käiku.
Karulaugpesto
suur peotäis karulaugulehti
30 grammi seedermänni- või piiniaseemneid
2 supilusikat riivitud parmesani
oliiviõli
soola
Seemned tuleks kõigepealt röstida ja lasta neil jahtuda. Panin piiniaseemned, karulaugu, parmesani ja paar supilusikat õli purki ja purustasin sauseguriga. Lisasin veel niipalju õli, et konsistents muus pehmeks.
Lõpetuseks võiks öelda, et mõnikord tasuks mõleda - mitte alati, aga mõnikord tuleb kasuks. Näiteks, kui tegu on meeveiniga, võib eeldada, et tegu on pigem magusa veiniga. Mina paraku valasin enne veini riisile ja alles tänu poti kohale kerkinud magusale lõhnapahvakule otsustasin mekkida meeveini. Tegu on siiski dessertveiniga ja väga magusaga - iseenesest pole põrmugi paha ja see lõhn, mis tekkis kuumutamisel oli kah imehea. Aga ma ei suutnud kuidgi üle saada vastuolust poti sisu (ehk riisi ja nägemusega risotost) ja selle mõnusa meemaigulise lõhna vahel. Risoto tuli kergelt magus, aga muidu hea.
Triin
Aga ma ostsin turult karulauku. Karulauk on minu jaoks uus
avastus, ma tõesti ei mäleta, et oleksin kunagi varem seda toiduks kasutanud. Alguse tegin nädalajagu tagasi, kui Nõmme turult kimbu karulauku ostsin ja selle koos kurkide, soola ja hapukoorega salatiks segasin. Maitses imehea. Seekord segasin lisaks eelnimetatule juurde ka paar redist ja sõin õhtul koos viilu toscana sepikuga. Maitses veel parem.Aga risoto - koju sõidu ajal ei saanud ma kuidagi risotomõttest lahti ja olin mõnevõrra pettunud. Ja siis meenus mulle midagi karulaugurisotost - pärit siit.
Karulaugurisoto
lusikatäis võid
1 sibul
180 g risotoriisi (minul seekord Arborio)
neljandik pokaali kuiva valget veini
500 ml köögiviljapuljongit
50 g parmesani juustu
peotäis karulaugu lehti
lusikatäis karulaugupestot
Kõigepealt hakkisin sibula ja hautasin võis, seejärel lisasin riisi ja segasin nii, et riis oli kenasti võiga koos. Valasin juurde veini ja kuumutasin kuni vein aurustus. Edasi lisasin vähehaaval puljongi - ikka nii, et uus ports siis, kui eelmine oli kenasti riisisse imbunud. Kui riis oli pehme, ent siiski hambaga tuntav lisasin riivitud parmesani ja hakitud karulaugu ning segasin hästi läbi. Pesto mul esialgu plaanis polnud, aga mu risoto nägi kuidagi liiga igavalt valge välja - heleroheline on märks kenam :) Ja kuna pesto oli kah äsja valminud, läks see käiku.
Karulaugpesto
suur peotäis karulaugulehti
30 grammi seedermänni- või piiniaseemneid
2 supilusikat riivitud parmesani
oliiviõli
soola
Seemned tuleks kõigepealt röstida ja lasta neil jahtuda. Panin piiniaseemned, karulaugu, parmesani ja paar supilusikat õli purki ja purustasin sauseguriga. Lisasin veel niipalju õli, et konsistents muus pehmeks.
Lõpetuseks võiks öelda, et mõnikord tasuks mõleda - mitte alati, aga mõnikord tuleb kasuks. Näiteks, kui tegu on meeveiniga, võib eeldada, et tegu on pigem magusa veiniga. Mina paraku valasin enne veini riisile ja alles tänu poti kohale kerkinud magusale lõhnapahvakule otsustasin mekkida meeveini. Tegu on siiski dessertveiniga ja väga magusaga - iseenesest pole põrmugi paha ja see lõhn, mis tekkis kuumutamisel oli kah imehea. Aga ma ei suutnud kuidgi üle saada vastuolust poti sisu (ehk riisi ja nägemusega risotost) ja selle mõnusa meemaigulise lõhna vahel. Risoto tuli kergelt magus, aga muidu hea.
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar