Leiva küpsetamisega olen katsetanud tegelikult juba mitmeid aastaid. Varasemad katsed ei olnud eesmärgipärased ning seetõttu jäidki lihtsalt üksikuteks katseteks. Mingeid järeldusi ma siis veel ei teinud ega pikemat tegemist sellest ei kujunenud.

Eesmärgipäraseks kujunes leivaküpsetamine alles 2008. aasta talvel. Tõuke andis ka osalemine Annely Maksani leivaküpsetamise õpitoas, mida korraldati Harmoonikumis. Seal osalemine andis viimase julgustilga, et panna ise juuretis hakkama ja siis leiba hakata küpsetama. Katsealusteks siis ikkagi lähedased, kes pidid loomulikult heaks kiitma ka mitte kõige õnnestunumad leivad.
Igati tervitatav on see, et üha rohkem inimesi katsetavad kodust leivaküpsetamist ja et sellealast kirjandust on viimasel ajal üha rohkem ilmunud. See on selline urbanistlik tagasipöördumine juurte juurde :)
Ehk on see positiivne märk sellest, et inimesed on hakanud rohkem väärtustama selle toidu kvaliteeti, mida nõustutakse sööma ja süüakse. Nagu ka see, et ökomärgistusega leibasid (ja saiu) on suuremate poekettide valikus üha rohkema ja rohkem ning ei piirdu enam ainult ökopoodide pärusmaaga.
Ka praegu ei julge ma kirjutada, et nüüdseks olen suutnud endale leivaküpsetamise nii selgeks teha, et see igakordselt hästi välja tuleks. Sugugi mitte. Leivaga suheldes olen pidanud oma kärsitu iseloomu pidanud alla neelama ning kohanema leivaga. Küll aga saan kirja hakata panema nii endale kui teistele vaatluse ja praktilise kogemuse tulemusel tehtud tähelepanekuid.
Rukkileib
2 pätsi
Juuretis:
paar viilu rukkileiba või peotäit rukkijahu
hapupiima
NB! Rukkileiva valikul juuretise tegemiseks soovitan võtta leib, mis on ökomärgistusega ja ei sisalda pärmi. Ka jahu valikul lähtun sellest, et tegemist oleks Eesti talutootega.
Tainas:
1 l vett
ca 1 kg rukkijahu
2 tl soola
2 spl suhkrut
Võimalikud lisandid:
punane rukkilinnasejahu
maltoosa
erinevad seemned (päevalille-, lina-, seesamiseemned jms)
pähklid
kuivatatud puuviljad
köömned
koriander
pekk
jne
jne
jne
nimekiri on ammendamatu :)
NB! Siinkohal ei tasu piirduda etteantud nimekirjaga ja kasutada ainult ühte või teist. Proovida tasub kindlasti ka segada erinevaid lisandeid ning katsetada. Alles siis on võimalik leida endale sobivad kombinatsioonid.
Valmistamine:
NB! Leivaküpsetamine on mitmeastmeline protsess. Sellega ei tasu kiirustada, kuid liigselt venitada ka ei ole soovitatav. Kõik see mõjutab lõpptulemust. Seega, kõik tuleb sooritada mõõduka aja jooksul ning tegelikult igaüks timmib oma leiva ja selle valmistamise endale sobivaks. Seega, siinkohal mingi üks reegel ei kehti. Abistav info? :)
I etapp
1. Pane juuretis hakkama. Selleks võta suurem (klaasist) kauss. Kausi põhja aseta rukkileiva käärud või rukkijahu ja kalla sellele peale hapupiima. Minul läks kasutusse pisut üle poole liitri hapupiima. Kata kauss toidukilega ja pane sooja kohta hapnema.
2. Kahe päeva pärast eemalda juuretiselt toidukile ning nuusuta tekkinud massi. Pista sinna ka käsi sisse, et tunnetada, mis see endast kujutab. Juuretis peab olema elus ning tegema tõsist tööd - mulle ajama ja üldiselt hapnema.
II etapp
3. Läbisegatud juuretisele lisa 1 l sooja vett ning piisavalt rukkijahu, et moodustuks hapukoorepaksune või natuke lahjem mass.
4. Kata kauss taaskord toidukilega, kuid seekord mässi kauss ka teki sisse enne sooja kohta hapnemisele asetamist. Teki sisse mässimine tagab selle, et leib ei saa külma/tuult, mis edaspidi võib mõjuda halvasti leiva kerkimisele ning kogu tulemusele.
5. Mässitud leib aseta sooja kohta. Minu praktika on näidanud, et 10-12 tundi on optimaalne aeg hapnemiseks.
III etapp
6. Pärast hapnemiselt leiva äravõtmist oled vastamisi päris mõnusa pehme massiga. Pealt peaks olema selline vahune koostis. Kätt sisse pistes peaks mass olema pehme ja soe.
7. Järk-järgult lisa rukkijahu kuni oled saavutanud piisava taina paksuse.
NB! Mis on piisav taina paksus? Piisav taina paksus on täiesti subjektiivne või vähemalt nii mulle tundub. Taina paksusel tuleb vahe sisse juba tulenevalt sellest, kas küpsetada vormileiba või põrandaleiba. Põrandaleiva puhul peab tainas olema palju paksem, kui vormileiva puhul. Mina ei jäta aga ka vormileiva puhul tainast väga vedelaks. Minul on see mass ikkagi vormimist lubav. Vormis siis :)
8. Eralda tainast järgmise leiva tarbeks juuretise. Selleks pane purki või kaussi osa massist (selline suurem peotäis). Kata see kilega ning pane sooja kerkima.
9. Järelejäänud massile lisa sool ja suhkur ning muud lisandid, mida soovite. Sega hästi läbi ning jaga hästi võitatud vormidesse. Mass peab katma umbes 2/3 vormist, ülejäänud ruumi peab jätma leivale kerkimiseks.
10. Silu leivad märja käega üle, et pealt oleks leib sile ning ühtlane. See pidi muu hulgas tagama selle, et leib ahjus lõhki ei küpseks.
NB! Pärast leibade vormidesse asetamist ja silumist märgista oma leib. Nüüd olen jäänud siiski klassikalise kolme augu juurde, kuid siinkohal ei tasuks end sellega piirata. Märgistuste järgi on võimalik hinnata seda, kui palju leib on kerkinud.
11. Pane leivad sooja kohta kerkima. Lõhkiküpsemise teine põhjus on muidugi see, et leib pole piisavalt saanud kerkida.
NB! Kerkimise aeg üldiselt varieerub. Enda jaoks olen leidnud, et kõige lihtsam on vormides leiba kergitada minimaalsel kuumusel ahjus. Sellisel kergitamisel piisab ca 1,5 tunnisest kergitamisest. Liiga kaua kerkima jäetud leib vajub ära (kannatab välimus), samuti võib leivale tulla hapu mekk man. Seega pean jällegi nentima, et igaüks timmib kergitamise aja endale ja tehtavale leivale sobivaks. Eelkõige ikkagi tuleb arvesse võtta seda leiba, mis on tegemisel ja lähtuma tema vajadustest ja tegemistest.

12. Kui leivad on piisavalt kerkinud, siis tuleb need panna ahju.
13. Ahju ettevalmistus - ahi peab olema kuumutatud 250C kraadini. Mina asetan ahju põhja veega anuma ning leiba küpsetan ahju keskosas.
14. 250C kraadi juures küpseta leiba 25 minutit. Seejärel alanda kuumust 200C kraadini ja küpseta leiba edasi 35 minutit.
NB! Soovi korral (et saada pehmemat koorikut) võib leibasid vahepeal määrida sellesama veega, mis on anumi põhjas.
15. Leib on valmis siis, kui selle põhjale koputades kostub õõnes kõla.
NB! Ahjusooja leiva söömisel pidi kuri kohe karjas olema, aga noh, millisel linnainimesel nüüd kari (sõna otseses mõttes ) kodus on :) Seega, kui maitseb, siis söö :)
Oma leiba süüa on hoopis teine tunne. Võib isegi öelda, et selle söömisel väärtustad leiba rohkem. Või äkki on lihtsalt minus asi kinni? :)
Ja muidugi see lõhn, mis täidab kodu leiva küpsetamisel - see ongi kodu lõhn!
Isegi kui puudub suurem huvi pideva leivaküpsetamise vastu, siis ära võiks proovida ikka. Siis on hiljem ka millest lastele ja lastelastele rääkida ;)

Leivanautimisteni,
Veronika










