Piparkoogid - valgeid ja pruune ja...

Mõne päeva pärast on jõulud... ilm on ka selline, mis tahes-tahtmata tekitab jõulutunde. Samas ei saa aru, kui lähedal on see kõik ning kui kiiresti see läbi saab.

Et teha algust jõuluettevalmistustega, siis otsustasin piparkooke teha ja mitte lihtsalt tavalisi pruune, vaid ka valgeid (ehk kardemoniküpsiseid), mida ma eelmine aasta tegin päris palju. Ja mis kõigile muidugi maitsesid ;) Maitsesid ka pruunid piparkoogid :)




Jõulupiparkoogid
Nami-nami ainetel
Kogus - eeem... palju :)

250 g siirupit (kasutasin heledat siirupit, kuna seda sai poest :))
200 g tumedat muscovado suhkrut
2 spl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 spl jahvatatud kardemoni
1 tl jahvatatud ingverit
250 g võid
2 muna
11 dl nisujahu
2 tl söögisoodat
noaotsatäis musta peenelt jahvatatud pipart

Valmistamine:

1. Kuumuta potis siirup suhkru ja jahvatatud maitseainetega kuni keemiseni.

2. Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda.

3. Lisa kloppides ükshaaval munad.

4. Seejärel lisa segule söögisooda, jahu ja sõtku tainas hoolega läbi.

5. Paki tainas kilesse ning hoia vähemalt järgmise päevani külmikus.

6. Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks ja lõika vormidega soovitud kujundid. Tõsta ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahju 6-9 minutit.





Valged piparkoogid
Nami-nami ainetel
Koguseliselt tuli vähem kui jõulupiparkooke

125 g toasooja võid
1 dl suhkrut
1 muna
0.5 dl 35% rõõska koort
200 g nisujahu
150 g kartulitärklist
2 tl vanillisuhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni
0.5 tl küpsetuspulbrit

Valmistamine:

1. Vahusta toasoe või suhkruga ja lisa vahustades muna.

2. Sega kuivained omavahel ja lisa vaheldumisi vahukoorega muna-või segule.

3. Sega ühtlaseks tainaks ja pane umbes 3 tunniks külmkappi tahenema.

4. Rulli tainas jaokaupa lauale. Lõika piparkoogivormidega kujukesteks ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

5. Küpseta 160-kraadises ahjus ca 7 minutit. Küpsised peaksid jääma üsna heledad.



Magusaid jõule ;)


Veronika

Sissejuhatus jõulueelsesse aega

Ahi on juba välja lülitatud. Hea-parem ka välja võetud. Isegi maitstud.... Aga... kogu selle idülli rikub ära üks asi - segamini köök. Ja ma lihtsalt ei suuda end kokku võtta, et minna seda segadust likvideerima. Saadaks kasvõi koera, kes mulle juba pikemat aega üritab midagi öelda, kuid rumala perenaisena ei saa ma sellest aru. Ehk on võimalik lihtsalt kogu seda tohuvapohu ignoreerida, panna silmad kinni ja teha nägu, et kõik on kõige paremas korras? Vist siiski mitte, kui kogu köögi vaba pinna on hõivanud mustad nõud ja toiduained...



Püüdes tekitada vähegi jõulutunnet võtsin täna käsile piparkoogitaina tegemise. Kui tavaliselt olen alati teinud piparkooke meega nami-nami retseptikogus leiduva krõbedate piparkookide retsepti järgi, siis täna langes liisk hoopiski jõulupiparkookide retsepti kasuks. Eks homme näeb, mis sellest kõigest välja tuleb.

Ahvatlevana tundusid ka jõulumuffinid, mille retsepti leidsin samuti nami-namist. Välja kukkusid aga hoopis teistsugused jõulumuffinid :)



Teistsugused jõulumuffinid
12 muffinit

2 muna
1 dl heledat muscovado suhkrut
50 g sulatatud võid
100 g hapukoort
1,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
5 dl jahvatatud sarapuupähkleid
2 tl piparkoogimaitseainet

Valmistamine:

1. Vahusta muna ja lisa suhkur.

2. Sega munale juurde sulavõi, hapukoor ja ülejäänud kuivained. Viimasena lisa jahvatatud sarapuupähklid.

3. Jaota tainas pabervormidega vooderdatud muffinipannile ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.

Kasutasin Santa Maria piparkoogimaitseainet, kuna see juhtus kodus olema. Peab märkima, et see on suht piprane. Seega, kui soov on saada mahedama maitsega muffineid, siis tasub ise piparkoogimaitseaine kokku segada (mida tegin piparkoogitaina tarvis - 2 spl kaneeli, 2 tl nelki, 1 spl kardemoni, 1 tl jahvatatud ingverit).


Rahulikku jõulueelset aega,

Veronika

Mõtteid leivateost ehk leivahullus meie kodus vol 2

Mäletate eelmist postitust leivateost?

Ma siin olen natuke mõtisklenud ja leiba teinud ja siis jälle mõtisklenud ja leiba teinud ning kõige selle tulemusena jõudnud järgmistele tähelepanekuteni:

* Juuretise võib teha ise või võib selle kelleltki saada. Mina olen see tüüp, kes tahab kõik ise algusest peale teha ning timmida kõik täpselt nii, et oleks enda tehtud ja mõeldud. Samas ei pea nii sugugi talitama. Olles ellu äratanud nii oma vana juuretise (mis käib 2008. aasta lõpust) kui teinud uue juuretise (november 2009), olen nüüd igati valmis ka teistele jagama oma juuretist :) Selleks ei peagi midagi muud tegema, kui jätma antud postituse juurde oma kommentaari kontaktandmetega ning ma võtan ühendust, et üleandmine täpsemalt kokku leppida.


Viimasel leivateol kasutasin ainult rukkipüüli ning tulemus oli õhuline ja sametine

* Katsetamine erinevate maitsetega on tore, kuid iga kord teen ka lihtsalt tavalise leiva. Lahutamatuks koostisaineks sellises leivas on punane rukkilinnasejahu, mis annab leivale kauni värvi ja meki.

Pekileib - mõnus mahlane

* Kindlasti ei tasu muretseda sellepärast, et leiba saaks liiga palju. Alati on võimalik leiba kinkida teistele pereliikmetele, toredatele naabritele, sõpradele-tuttavatele (isu tekitamiseks ja leivanakkuse levitamiseks :)). Samuti on võimalik vanast leivast teha küüslauguleibasid, mis on igati maitsev ja tervislik vahepala.

Küüslauguleivad kuivamas

Hääde mõteteni,

Veronika

Leib ja kodune leivategu

Seda postitust olen planeerinud juba oi, kui ammu! :) Aga siiamaani ei olnud julgust sel teemal midagi kirja panna. Ma ikka pigem selline omaette katsetaja, kui soovituste andja. Igal juhul, võitu ma endast sain ja postituse panin kirja :) Loodan, et ehk keegi leiab endale siit mõne vajaliku infokillu. Aja möödudes loodan oma leivategu täiendada ja täiustada. Seniks aga loodan jätkuvalt algajate õnnele ;)

Leiva küpsetamisega olen katsetanud tegelikult juba mitmeid aastaid. Varasemad katsed ei olnud eesmärgipärased ning seetõttu jäidki lihtsalt üksikuteks katseteks. Mingeid järeldusi ma siis veel ei teinud ega pikemat tegemist sellest ei kujunenud.


Leivateo tulemus 2008. aasta talvel

Eesmärgipäraseks kujunes leivaküpsetamine alles 2008. aasta talvel. Tõuke andis ka osalemine Annely Maksani leivaküpsetamise õpitoas, mida korraldati Harmoonikumis. Koolitus andis viimase julgustilga, et panna ise juuretis hakkama ja leiba küpsetama. Katsealusteks lähedased, kes pidid loomulikult heaks kiitma ka mitte kõige õnnestunumad leivad.

Ma arvan, et läheduste toetus projektile "kodune leib" on väga oluline. Nii mõnigi pisiasi võib leivateo juures minna vett vedama, mis mõjutab lõpptulemust ja see ei pruugi olla üldse hea. Leiva mahalaitmisel võib kaduda aga igasugune soov uuesti proovida. Veel enam juhul, kui leib on ebaõnnestunud mitmel korral järjest. Ebaõnnestumistest tean nii mõndagi ;) Eks neid peab ka olema, et oskaks hinnata seda head leiba... Nüüdseks olen ühe juuretise varjusurmast üles äratanud ja saanud selle korralikult tööle ning teise (värske) juuretise juurdegi - opereeringi kahe juuretisega :) Nädalas teen leiba 2 korda ning korraga ikka 2 pätsi.

Igati tervitatav on see, et üha rohkem inimesi katsetavad kodust leivaküpsetamist ja et sellealast kirjandust on viimasel ajal üha rohkem ilmunud. See on selline urbanistlik tagasipöördumine juurte juurde :)

Ehk on see positiivne märk sellest, et inimesed on hakanud rohkem väärtustama selle toidu kvaliteeti, mida nõustutakse sööma ja süüakse. Nagu ka see, et ökomärgistusega leibasid (ja saiu) on suuremate poekettide valikus üha rohkema ja rohkem ning ei piirdu enam ainult ökopoodide pärusmaaga.

Ka praegu ei julge ma kirjutada, et nüüdseks olen suutnud endale leivaküpsetamise nii selgeks teha, et see igakordselt hästi välja tuleks. Sugugi mitte. Leivaga suheldes olen pidanud oma kärsitu iseloomu pidanud alla neelama ning kohanema leivaga. Küll aga saan kirja hakata panema nii endale kui teistele oma vaatluse ja praktilise kogemuse tulemusel tehtud tähelepanekuid.

Rukkileib
2 pätsi

Juuretis:
paar viilu rukkileiba või peotäit rukkijahu
hapupiima

NB! Juuretise tegemiseks rukkileiva valikul soovitan võtta leib, mis on ökomärgistusega ja ei sisalda pärmi. Ka jahu valikul lähtun sellest, et tegemist oleks Eesti talutootega.

Tainas:
1 l vett
ca 1 kg rukkijahu
3 tl (mere)soola
3 spl (roo)suhkrut

Võimalikud lisandid:
punane rukkilinnasejahu
maltoosa
erinevad seemned (päevalille-, lina-, seesamiseemned jms)
pähklid
kuivatatud puuviljad
köömned
koriander
küüslauk
pekk
jne
jne
jne
nimekiri on ammendamatu :)

P.S. Siinkohal ei tasu piirduda etteantud nimekirjaga ja kasutada ainult ühte või teist. Proovida tasub kindlasti erinevate lisandite segamisega. Alles siis on võimalik leida endale sobivad kombinatsioonid.



P.P.S. Olen leidnud oma lemmik-rukkijahu. Selleks on Vahe-Lombi talu rukkipüül, mida olen ostnud Ökosahvrist ja Herne tn ökopoest ning mida müüakse 3 kg paberkottides. Lisaks eelmainitule meeldib kasutada ka Eesti Mahe Zerna talu täisterarukkijahu (1 kg kott).

Valmistamine:

NB! Leiva valmistamine on mitmeastmeline protsess. Sellega ei tasu kiirustada, kuid liigselt venitada ka ei ole soovitatav. Kõik see mõjutab lõpptulemust. Seega, kõik tuleb sooritada mõõduka aja jooksul ning tegelikult igaüks timmib oma leiva ja selle valmistamise endale sobivaks. Seega, siinkohal mingi üks kindel reegel ei kehti. Abistav info? :)

I etapp - juuretis

1. Pane juuretis hakkama. Selleks võta suurem (klaasist) kauss. Kausi põhja aseta rukkileiva käärud või rukkijahu ja kalla sellele peale hapupiima. Minul läks kasutusse pisut üle poole liitri hapupiima. Kata kauss toidukilega ja pane sooja kohta hapnema.

2. Kahe päeva pärast eemalda juuretiselt toidukile ning nuusuta tekkinud massi. Pista sinna ka käsi sisse, et tunnetada, mis see endast kujutab. Juuretis peab olema elus ning tegema tõsist tööd - mulle ajama ja hapnema.

II etapp - eeltainas

3. Läbisegatud juuretisele lisa 1 l sooja vett ning piisavalt rukkijahu, et moodustuks keefirist paksem ja hapukoorest lahjem mass.

4. Kata kauss taaskord toidukilega, kuid seekord mässi kauss ka teki sisse enne sooja kohta hapnemisele asetamist. Teki sisse mässimine tagab selle, et leib ei saa külma/tuult, mis edasist protssesi võib halvasti mõjutada.

5. Mässitud leib aseta sooja kohta. Minul hapneb leib põrandaküttega põrandal esikus ning praktika on näidanud, et 10-12 tundi on optimaalne aeg sellise moodusega hapnemiseks.




Tainas pärast 10-tunnist hapnemist

III etapp - tainas

6. Pärast hapnemiselt leiva äravõtmist oled vastamisi päris mõnusa pehme massiga. Pealt peaks olema selline vahune ja mullitav koostis. Kätt sisse pistes peaks mass olema pehme ja soe.

7. Hakka järk-järgult rukkijahu lisama, kuni oled saavutanud piisava taina paksuse. Minu jaoks on siin märgiks see, kui tainas segamisel hakkab mulksuma ja prõksuma. Siis on teada, et võib edasi tegutseda.




Selline see tainas sai... aga seda sellel päeval... :)

NB! Mis on piisav taina paksus? Piisav taina paksus on täiesti subjektiivne või vähemalt nii mulle tundub. Taina paksusel tuleb vahe sisse juba tulenevalt sellest, kas küpsetada vormileiba või põrandaleiba. Põrandaleiva puhul peab tainas olema palju paksem, kui vormileiva puhul. Varasemalt ei jätnud ma ka vormileiva puhul tainast väga vedelaks. Minul oli see mass ikkagi vormimist lubav. Vormis siis :) Nüüd teen juba vedelamat tainast. Ahjaaa... ja muidugi ei ole taina paksus mul mingil juhul konstantne. Otse vastupidi - täna on üks paksus, homme aga hoopis teine :)

8. Eralda tainast järgmise leiva tarbeks juuretis. Selleks pane purki või (klaas)kaussi osa massist (selline suurem peotäis). Kata see kilega ning pane sooja kerkima (mina panen juuretise kerkima teki sisse nagu ka hapnemise puhul). Pärast kerkimist pane juuretis külmkappi. Juuretis säilib kuni kaks nädalat, kuid enda kogemusele tuginedes soovitan siiski ühe nädala jooksul juuretis ära teha.

NB! Kui varem pesin pärast juuretise kasutuselevõtmist juuretise kausi ära, siis nüüd jätan selle seisma ning panen uue juuretise samasse kaussi, kus on veel jääke sellest vanast juuretisest. Ei tea nüüd öelda, kas see teeb midagi oluliselt paremaks või mitte, aga mõtte andis mulle isa ja seda ma nüüd praktikas ka rakendan.




Võetud juuretis ja ääsilutud tainas vormis - ootavad kerkimisele asetamist.
Värvivahe tuleb sellest, et leivale olen lisanud punast rukkilinnasejahu.

9. Järelejäänud massile lisa soovi korral veel jahu, samuti sool ja suhkur ning kõikvõimalikud muud lisandid. Sega hästi läbi (tainas mulksub ja prõksub jätkuvalt) ning jaga hästi võitatud vormidesse. Mass peab katma umbes 1/3 vormist (või natuke peale), ülejäänud ruumi peab jätma leivale kerkimiseks. Ja leib peab kerkima hästi.

10. Märja käega silu leivad vormis üle, et pealt oleks leib sile ning ühtlane. See pidi muu hulgas tagama ka selle, et leib ahjus lõhki ei küpseks.

NB! Pärast leibade vormidesse asetamist ja silumist märgista oma leib. Nüüd olen jäänud siiski klassikalise kolme augu juurde, kuid siinkohal ei tasuks end sellega piirata. Märgistuste järgi on võimalik hinnata seda, kui palju leib on kerkinud.


Silutud leivad koos lemmikjahuga :)

11. Pane leivad sooja kohta kerkima. Ahjaa... lõhkiküpsemise üks põhjus võib olla ka see, et leib pole piisavalt saanud kerkida.

NB! Kerkimise aeg üldiselt varieerub. Enda jaoks olen leidnud, et kõige lihtsam on vormides leiba kergitada minimaalsel kuumusel ahjus. Sellisel kergitamisel piisab ca 1-1,5 tunnisest kergitamisest. Minu kogemus näitab, et liiga kaua kerkima jäetud leib vajub ära (kannatab välimus), samuti võib leivale tulla hapu mekk man. Seega pean jällegi nentima, et igaüks timmib kergitamise aja endale ja tehtavale leivale sobivaks. Eelkõige ikkagi tuleb arvesse võtta seda leiba, mis on tegemisel ja lähtuma tema vajadustest ja tegemistest. Jäta meelde, et leivad on kõik jubedad individualistid ;)


Kerkimisel pragunenud leib - ahi liiga kuiv ning silumine mittepiisav?

IV etapp - küpsetamine

12. Kui leivad on piisavalt kerkinud, siis tuleb need panna ahju.

13. Ahju ettevalmistus - ahi peab olema kuumutatud 250C kraadini. Mina asetan ahju põhjale veega anuma ning leiba küpsetan ahju keskosas.

14. 250C kraadi juures küpseta leiba 25 minutit. Seejärel alanda kuumust 200C kraadini ja küpseta leiba edasi 35-45 minutit (sõltuvalt vormi suurusest).


NB! Kui ei meeldi väga tume koorik, siis kata poole pealt leivad ahjus fooliumiga.

NB! Soovi korral (et saada pehmemat koorikut) võib leibasid vahepeal määrida sellesama veega, mis on anumi põhjas. See jätab ka ilusa läike leivale. Mina määrin leibasid veega temperatuuri alandamise vahepeal.

15. Leib on valmis siis, kui selle põhjale koputades leib kumiseb (või kõmiseb?).

NB! Ahjusooja leiva söömisel pidi kuri kohe karjas olema, aga noh, millisel linnainimesel nüüd kari (sõna otseses mõttes ) kodus on :) Seega, kui maitseb, siis söö :)

Oma leiba süüa on hoopis teine tunne. Võib isegi öelda, et selle söömisel väärtustad leiba rohkem. Või äkki on lihtsalt minus asi kinni? :)

Ja muidugi see lõhn, mis täidab kodu leiva küpsetamisel - see ongi kodu lõhn!

Isegi kui puudub suurem huvi pideva leivaküpsetamise vastu, siis ära võiks proovida ikka. Siis on hiljem ka millest lastele ja lastelastele rääkida ;)


Soojalt lõigatud leib võiga... mmm...


Leivanautimisteni,

Veronika

Karjala pirukad ja ühine kokkamine # 22

Nami-nami kuulutas välja uue kooskokkamise (#22) välja äärmiselt õigel ajal ja õige valikuga... vähemalt minu jaoks :) Nimelt, kooskokkamise teemaks #22 teemaks on karjala pirukad.

Eelmisel nädalal just toimetasingi köögis karjala pirukate kallal, kuna avastasin, et nii lihtne retsept ja kõik vajalik kodus olemas.

Karjala pirukad on vist selline küpsetis, mida paljud on mõelnud kunagi teha, kuid pole jõudnud teostuseni. Nii ka minuga. Karjala pirukad maitsevad mulle väga. Poepirukaid aga ei taha osta, sest need on täis pikitud lisaaineid, mille järele tegelikult ju vajadus puudub. Nii jääbki ainukeseks võimaluseks ise pirukad valmis teha. Ja see ei olegi üldse raske! Ausõna :)

Aluseks võtsingi nami-namis endas leiduva retsepti ning tegin ainult riisipudru täidisega pirukaid.



Karjala pirukad
Allikas: nami-nami ainetel
Umbes 25 pirukat

Tainas:
2 dl külma vett
1 tl soola
2.5 dl rukkijahu
2.5 dl nisujahu

Täidis:
5 dl vett
3 dl riisi (kasutasin risotodes kasutatavat Arborio riisi)
1 l piima, määrimiseks veel natukene piima
1 tl soola

Kate:
5 muna, keedetud ja tükeldatud
juustu, jämedalt riivitud
hapukoort


Valmistamine:

1. Kausis segada omavahel jahud, vesi ja sool kuni moodustub ühtlane tainamass.

2. Seejärel rulli tainas pikaks rulliks ning tükelda 25 tükiks. Seejärel vormi tainatükid pallideks ja vajuta lamedateks pätsideks (kõige parem on kõigepealt seda tainatükki peos soojendada mõned sekundid enne vormimist palliks, siis tainas allub tahtele paremini ja pallid tulevad ilusamad).

3. Tainarulliga rulli pätsidest õhukesed ümmargused pirukaümbrised. Rullimisel kasuta rukkijahu. Lao valmis ümbrised lauale hunnikusse, vahele riputa jahu.

4. Vahepeal valmista täidis: Pane riis veega keema. Kui vesi on aurustunud, siis lisa piim ning kee kuni riis on pehme. Sega pidevalt ning väldi riisipudru põhjakõrbemist, sest seda on hiljem maitses tunda. Valmis pudru jäta ootele. Pudru võib valmis teha ka juba mõned päevad varem. Samuti võib kasutada näiteks hommikusöögist järelejäänud riisipudru.

5. Täida pirukad riisipudru täidisega ja kroogi ääred üles. Küpseta pirukaid 250°C juures 15-20 minutit.

6. Valmis piruka ääred pintselda üle veel piimaga.

7. Katteks sega omavahel tükeldatud munad, riivitud juust ja lisa soovitud kogus hapukoort. Vajadusel maitsesta. Ettevaatlik tasub olla soolaga, sest juust üldjuhul juba on soolane, mistõttu on aktuaalne ülesoolamise oht. Kattes võib kasutada ka teisi variante. Klassikaline oleks tavaline munavõi (segada omavahel pehme või ja hakitud munad ning maitsestada), aga katsetada tasub ka kodujuustu-munavõiga või mõne muu huvitava fantaasiaretseptiga.

8. Söö ja naudi!





Kooskokkamisteni!

Veronika